Pippa
Sees: Amazon Prime Video
Režissöör: Raja Krishna Menon
Osades: Ishaan, Priyanshu Painyuli, Mrunal Thakur
Hinnang: 3/5
Esimene asi, mis Pippa puhul silma hakkab – peale selle kummalise pealkirja muidugi – on filmi produktsiooni puhas kvaliteet.
Ütlen seda eelkõige seetõttu, et viimane hindi sõjaline film, mida ma vaatasin, on Tejas (2023). Ja selle on teinud samad kaasprodutsendid, kes selle filmiga, RSVP (st Ronnie Screwvala), kes omakorda produtseeris ka Siberis üles võetud üliliba märuli Uri (2019).
Peate vaid jälgima Tejase avamist – kangelanna silmad paistavad otse välja nagu esituled, kui ta Pac-Mani tasemel VFX-i lahingulennukilt laskub, et suunduda otse teatri väljapääsu juurde. Ära tee; film läheb pärast li’l paremaks. See asub India õhujõudude hulgas.
See satub ratsaväerügemendi sisse. See tähendab, et sõdurid võitlevad soomukites. Pippa ise viitab teatud tüüpi amfiibtankile, nimelt PT-76-le (Ma arvan, et Patton), mis suudab veekogudes navigeerida. Pippa, mis on pandžabi sõnast tuletatud plekkpurk (Dalda tüüpi dabba), mis hõljub vee peal, samamoodi.
Ainuüksi lainurkobjektiiv mitmel Pippal, mis liigub ja laadib üle madala jõe enne maale jõudmist, on selle filmi loomiseks piisavalt rahaline. Delta, tolmune mets ja interjööristseenid lisavad piisavalt realistlikkust.
Arvan, et lavastajal (Raja Krishna Menon) on sellise elementaarse esteetikaga paratamatult palju pistmist. Suure osa sellest võis aimata filmis Menon’s Airlift (2016), mis asetseb sarnaselt konfliktipiirkonnas.
Kuigi see polnud just sõjafilm. Pippa on. Selle tegevus toimub 1971. aasta Indo-Paki sõjas, eriti Garibpuri lahingus, kus India tankid ületasid ilmselt piire, et võita Paki armee. Mis oli sõda, et vabastada bengali keelt kõnelev Ida-Pakistan eraldiseisva Bangladeshi vabariigina.
Teine silmatorkav joon on siin peaosatäitja (Ishaan) – piisavalt noor, et kehastada tõelist ohvitseri jalaväelasena. Erinevalt paljudest, keda olete seni näinud sõjas. Mis filmides, nagu eluski, räägib igatahes sellest, et vanad mehed hauguvad käsku ja noorukid alistuvad geriaatrilisele machismole.
Ishaan, kes on ajast peale Mira Nairi filmist “Sobiv poiss” (2020), on omaette täielikult pakitud staarimaterjal. Ta pääseb ka filmi, sest suudab ohvitseride segaduses tantsusammudega üle AR Rahmani heliriba tappa, kui ta just vaenlasele silma ei vaata. Seda süütust on raske ignoreerida.
Samuti järgib Pippa algusjärjestus tavalist (Tejas tüüpi) malli – kui vaatate, kuidas noor hulljulge on valmis käskude kuulekate täitmise pärast oma eluga riskima. Seega asutades südames mässaja.
Kas see on üks põhjusi, ma märkan, et vaatamata selle sõduri hämmastavale vaprusele ei võitnud ta tegelikult Param/Maha Vir Chakrat, mis on kõrgeim auhind? Või on põhjus selles, et see lahing toimus üsna varjatult, enne ametlikku sõja väljakuulutamist?
Pean siinkohal silmas tolleaegset kaptenit brigadir Balram Mehtat, kelle elu- ja isiklikul jutustusel ehk raamatul “Põlevad kaasid” (2015) põhineb Pippa. Nüüd ei ole ma raamatut lugenud, et öelda, milline on algmaterjalist monteeritud loominguliste kõrguste tase.
Tavaline lahtiütlemine on loomulikult pandud filmi avalehele. Nagu “suitsetamise keelamise” hoiatus, kui tegelane filmis süttib. Ekraanil ilmub isegi kerimine: „Kaherattalistel sõidukitel kandke alati kiivreid” iga kord, kui peaosatäitja ilmub ilma kiivrita! Jumal, tõsiselt?
See film räägib ka kangelase kahest õest-vennast (Priyanshu Painyuli, Mrrunal Thakur), kes samal ajal sõjaga ühinevad. Painyuli mängib peaosa vanemat venda, samuti sõjaväes.
Ta imbub Bangladeshi laagrisse nagu üksik hunt. Ma arvan, et Painyuli kui Bangladeshi narkoparun filmis Extraction (2020) oleks pidanud aitama tal selle rolli saavutada. Igal juhul leian ta tõsiselt alahinnatud OTT-staaride hulgast.
Filmi kaks venda ei saa läbi. Mis võiks olla alltekst sõjas olevatele naaberriikidele. Või ilmselt mitte. Kõigi isiklike asjade ja millegi suuremaga sulandumise probleem on see, et see tundub liiga “stsenaariumiline”, kui teate, mida ma mõtlen. Trotsides ütlust “näita, ära ütle”.
Nagu ka film ise, mis tundub nagu sõda ja selle kliinilisi liikumisi eemalt vaadates. Selle asemel, et sukelduda millessegi sügavalt vistseraalsesse, reageerides valule ja emotsioonidele – otsekohe raputatud kraavidest kogetud kõhedust tekitavatest kogemustest.
Huvitav, miks see nii on. Võib juhtuda, et mõned suurimad sõjafilmid, mis asetavad vaataja sõja keskmesse – võtame hiljutised parimad näited, 1917 (2019) või All Quiet on the Western Front (2022) –, on sisuliselt häbematult vastuolus. -sõjafilmid, mis uurivad eelkõige sõja tagajärgi.
Pippa sõnum, nagu lõpus alla joonitud: “Mõnikord ei ole võimalik mitte sõdida” ei lõika seda ilma kontrapunktita, mis on ennekõike sõja äärmuslik hind. Empaatia on kunsti mõte, kas pole?
Ja mis on alati isiklik lugu – olenemata sellest, millal, kus, miks ja kellele. Kohad, kus diplomaatia ja südametunnistus ebaõnnestusid; võimust võttis vaid fatalistlik reaalpoliitika ja pealesunnitud vaprus.
See, mis siia jääb, on seega oluline osa ajaloost, eks. Ja nii ma seda vaatasin – kihlatud, kuid liikumatuna.
